Tõug
Baieri verekoer on aretatud hannoveri verekoerast ja tirooli jäljekoerast. Hannoveri verekoer on baieri verekoeraga sarnane, kuid ta on oluliselt suurem, umbes labradori suurune. Tirooli jäljekoera enam eriti kusagil polegi, kuid tema oli pisike, karvane koer, kes sobis töötamiseks mäestikes. Siinkohal mainin, et Eestis on ka kaks hannoveri verekoera.
Baieri verekoer on kerge kehaehitusega, keskmise suurusega, veidi oma kõrgusest pikem koer. Isaste turjakõrgus on 47-52 cm, emastel 44-48 cm, kaal on 17-30 kilogrammi.
Baieri verekoera pea on tugev ja väljavenitatud. Kolju on suhteliselt lai ja veidi kumerdunud. See väljendub kergelt kühmus ja kaardunud ninasillas. Huuled peavad katma täielikult kogu suud.
Nina on must või tumepruun. Koon peab olema pikk ja terav. Silmad on helepruunist tumepruunini välja. Mida heledam on silm, seda tugevam on temperament.
Kõrvad on asetatud kõrgele ning on keskmise pikkusega. Nad on lähtekohast laiemad ning otsad ümarad, rippudes tugevalt vastu pead. Koera kõrvaotsad võiksid ulatuda ninaotsani – Saksamaal on omamoodi linnalegend – kui baieri verekoer nuusutab maast lõhna, siis kõrvad juhivad lõhna hästi ninna.
Tema keha on sabast veidi pikem ning tagaosast kõrgem. Kael on keskmise pikkusega, tugev ning kerge kaelavoldiga. Ülajoon turjast tagakehani veidi ülespoole kaldus.
Rindkere hästi arenenud, pikk, mõõdukalt lai ning kergelt ülestõmmatult hästi langetatud. Tal on pikk, üsna sirge ja tugev selg.
Karvkate on lühike ja tihe, veidi paksem ja karedam kehal, jalgadel ja sabal. Karv on läikiv ja karm liibudes tihedalt vastu keha. Karvkatte värv varieerub hirve punasest, helepruuni, punakashalli, puhta sügava punase, liivakarva, punakas-pruuni ja ka triipudega värvide vahel. Neil on tume mask, nägu peaks olema peaaegu must. Mida suurem on koera heleda keha ja tumeda pea kontrast, seda tugevama temperamendi ja olemusega koer on. Baieri verekoera rinnal võib olla veidi valget (see on pärit tirooli jäljekoerast), keha võib olla triibuline, kollane, selja peal võib joosta must triip kuni sabaotsani välja.
Karvahooldust baieri verekoeral peaaegu ei olegi, kuid karva ajavad nad ikka. Tavapärane harjamine spetsiaalse kindaga lahendab probleemi. Ta ei vaja isegi regulaarset pesemist, vaid siis, kui see on hädavajalik.
Baieri verekoer, nagu kõik teised koeradki, vajavad ka piisavalt ajutrenni ja liikumist, lisaks ka tõuomast tegevust.
Koeraomanik peaks olema aktiivne inimene, sest baieri verekoerale on vaja anda palju tegevust ja tööd ajule.
Baieri verekoera keskmine eluiga on 10-14 aastat. Tõug on vastuvõtlik puusa düsplaasiale. Üldiselt on koer hea tervise juures.
Baieri verekoer on julge koer, jäädes samas rahulikuks ja vaikseks ning on väga kiindunud oma peremehesse ja tema peresse, kuid on vaoshoitud külaliste ees. Koer vajab kannatlikkust ja kindlat hoolitsemist ning ei sobi seega esmastele koerte omanikele. Jahtides jääb Baieri verekoer oma tugeva nina ja suurepärase jahiinstinkti tõttu kindlameelseks, julgeks, kiireks ja tähelepanelikuks.
Baieri verekoer on kirglik jahikoer, ta läheb alati inimesest ette, kuid ei kaota kunagi teda silmist ja teeb oma inimesega koostööd.
Ta vajab IGA PÄEV füüsilist ja vaimset tegevust ning distsipliini ja armastust.
Tänapäev
Kõik jälje- ja rihmahagijad pärinevad primitiivsest jahikoerast ehk Brackest.
Nendel puhtatõulistel koertel on läbistav hääl ja väga hästi arenenud lõhnataju, võimaldades jahil usaldusväärselt igas suuruses uluki jälgi ajada. Karjast valiti välja kõige usaldusväärsemad ja püsivamad koerad ja kasutati neid algselt rihma otsas haavatud metslooma jälgede ülesvõtmiseks.
Baieri verekoera anded ei piirdu ainult jahindusega, ta töötab väga hästi ka politseis ja otsimisrühmades.
Lisaks saab temaga edukalt harrastada erinevaid koeraspordi-alasid, näiteks: agility, kuulekus, veotrenn, trikitrenn, jänesejooks ja ehk midagi veel.
Kasutus
Nagu kõigi teiste koeratõugude puhul seisneb ka Baieri verekoera aretamise eesmärk tema kasutuses. Tõu kujunemisloost lähtudes oli nende koerte kasutusala, kes lõpuks kujunesid Baieri verekoerteks, tugevalt mõjutatud maastikust.
Primitiivseid jahikoeri kasutati suurtel jahtidel, mille jooksul ajasid ulukit taga koerad, kellel oli tugev tahe ajada taga looma jälgi, kindlus ja ustavus. Lisaks rõõm jälge ajada, jäljel haukumine ja kes olid spetsialiseerunud suurulukitele koos täiusliku mägimaastikul liikumise võimekusega. Kõige usaldusväärsemad ning sihikindlamad neist valiti karja hulgast välja ja hakati kasutama rihma otsas, kadunud või haavatud jahisaagi leidmiseks. Hiljem aretati kõige rahulikumatest ning sõnakuulelikumatest koertest rihma otsas töötavad juhtkoerad ning verekoerad.
Mäestikes jahipidamine nõuab võimekust maastikul täiesti takistamatult liikuda ning vastavat karvkatet äärmuslike ilmastikuolude vastu. Verekoer nagu me teda täna tunneme, ei olnud siin sellisel kujul vajalik. Koerad (Gebirgsbracken) jäid iseseisvalt haiget metslooma jahtima, kuni jahimees tunde või lausa päevi hiljem nendeni jõudis. Juhtkoera töö puhul oli oluline hirvejälgi ka pikkade vahemaade jooksul mitte kaotada, kuni jahipidamise õnnestumiseni. Maastik oli mäestikuga võrreldes suures osas ligipääsetav. Rõõm jälge ajada, jäljel haukumine ja spetsialiseerumine suurulukile oli sel juhul vähem oluline kui tugev tahe ajada jälge tasakaalukal ja rahulikul kombel. Muutuva jahindusega seoses otsiti parimate omaduste kombinatsioon, millest viimaks kujunes välja Baieri verekoer.
Kasutus tänapäeval
Sarnaselt tõu kujunemise algusajale kerkib täna esile küsimus jahiolude kohta, koera ülesannete ja temale esitatavate nõudmiste kohta. Baieri verekoera ülesanneteks on ikka jäänud ajada haavatud uluki jälge, uluk üles leida ja loom koos koerajuhiga võimalikest valudest päästa. Baieri verekoer on spetsialiseerunud vere/higijälgede ajamisele ning esindab vastavat jahipidamisstiili – järelotsing. Tänapäeval Baieri verekoerale esitatavad nõudmised on peamiselt pikk eluiga ja tervis ning standardile vastav kehakuju, et temast oleks kasu võimalikult pikaks perioodiks. Absoluutne iseloomukindlus ja 100%-ne spetsialiseerumine suurulukile. Loomajäljel haukumine või vähemalt looma nähes haukumine ja tihe karvkate on kriteeriumid, mis ei ole aja jooksul muutunud.
Ajalugu
Kõik juhtkoerad ja rihma otsas töötavad juhtkoerad pärinevad algupärastest linnukoera tüüpi jahikoertest (bracken). Kõigil seda tüüpi koertel on väga hea haistmismeel ning hästi arenenud tugev tahe ulukite jälgi ajada ning nad annavad lõhna leidmisest valju haukumisega innukalt märku.
1848. aastal peale revolutsiooni on leitavad esimesed viited Baieri verekoera tõu tekkimise kohta. Lagunesid suured jahimõisad ning vanad jahimeetodid asendati jahiloomade piiramise ning varitsemisega (saagi ootamine) ning kuna kasutusele võeti tulirelvad, siis oli koeri vaja selleks, et hiljem haavatud jahisaak üles leida. Selleks ristati primitiivne jahikoer (Wildbodenhunde ja Bracken des Gebirges) Hannoveri verekoeraga. Pruunil, mustal või punasel värvusel oli vaid teisejärguline roll. Suuri valgeid laike püüti liigse silmapaistvuse pärast vältida.
Olles spetsialiseerunud rihma otsas töötamisele, oli vaja ka hääleka jälitamise oskust, sihikindlust ning innukust, eriti mägistel aladel.
1883. aastal kirjeldati Baieri verekoerte tõugu esmakordselt tõutunnuste abil ning Saksa Komisjoni Delegeeritud Koosolek andis talle nime ja sugupuuvõimekuse.
Oskuste kontrollimine leidis sel ajal aset vaid praktikas. Aretamine joondus peamiselt vormi-, näituse- ja juhuaretuse järgi. Mõningate idealistide pingutuste tulemusel kinnistus koerte välimus puhtaretuse teel.
1912. aastal loodi Münchenis Baieri verekoerte tõuühing, mille ülesandeks oli tõu heaolu eest hoolt kanda. Ainult vähestel sel ajal eksamineeritud koertel olid vanemad, keda oli eksamineeritud tehisjäljel, rääkimata loodusliku jälje eksamist. Peamiselt esitleti edasiaretuseks kasutatavaid loomi vaid aretusnäitusel.
1921. aastal viidi läbi esimene eeleksam (higi- või verejälje eksam) 15 koeraga.
1939. aastal andis Baieri verekoerte ühing esmakordselt välja sätted, mille alusel võisid ainult eksamineeritud koerad saada aretusloa.
1949. aastal mõjutas Rudolf Friessi ettekanne tõuaretust väga tugevalt. Aset pidi leidma värskendus verekoerte seas (Schweißbracken des Hochgebirges) ning haukumisega jäljeajamise eksam võimalusel koos eel- ja põhieksamiga tõuomaste instinktide kontrollimiseks ning aretusvalikute langetamiseks. Nii range eksam, nagu koertele osaks sai, rakendati ka koerajuhtidele. Parimaid koerajuhte koolitati ning veendi ettevõtmises osalema. Täpne, sugupuujärgne oskusaretus sai entusiastliku alguse.
1951. aastal leidis aset Tirooli jäljekoera ristamise kaudu regeneratsiooniaretus.
1960-ndad ja 1970-ndad aastad: Nende aastate võimekad loomad on peaagu eranditult pärit eelnevast regeneratsiooniaretustest. Sellel ajal muutus Baieri verekoer populaarseks saksa keskmäestikes ja Põhja-Saksamaa aladel, kus ta osutus kasulikuks metssigadele peetaval järelotsingul.
1980-ndad aastad: Kasvas uute koerajuhtide nõudlus Baieri verekoerte järgi, nii et Saksamaal aretatud kutsikate arv seda rahuldada ei suutnud. Välismaa aretusühingute poolt aretatud kutsikaid toodi sisse. Ühinguliikmeks saamise ja kutsikate müümise sätteid karmistati aretusühingu poolt. Aretuskoertele kehtivatest kõrgetest nõudmistest peeti kindlalt kinni.
1990-ndad aastad: Ainult vähestel koerajuhtidel ei olnud võimalik soetada endale kutsikat. Koerte ja koerajuhtide arv kasvas võrreldes metsloomade arvukusega. Verekoerte populaarsus kasvas tugevalt, kuid see nõudlus viis selleni, et hakati osaliselt pidama koerakaubandust Ida-Euroopa ´´mustal´´ turul.